Pühendusega sulle kallis Fredi!

Kui hüüad mu nime
Ja sellele ei reageeri keegi
Kui püüad meenutada möödunud tutvust
Inimest kellele olid sa nii tähtis
Nii vajalikNii kallis
Kui tunned hinges igatsust ja tühjust ise nüüd
Siis tea -
Mind enam siin pole
Olen läinud
Olen läinud siit kaugele ära

Oled öösel kuu ja täht,päeval päike päikesekiir.Teed minu päevad

ilusamaks.

**

Kui mind ükskord enam siin pole...

Kui mind ükskord enam ei tule...
Ei näe sa mu nime ekraanilEi kuule mu häält sulle vastamas
Kui valid mu numbri

Kui vaatad mu pilti ja see on tuhmunud
Ja silmad mis sealt vastu vaatavad
On kauged ja võõrad

**

Ma ei tea- miks und mul ei ole.
Ma ei tea- miks öö nii pime.
Tean ainult- et Sind mul ei ole.

Tean ainult- et valgust ei tule.
Ma ei julgekski mõelda sellele

Kuhugi kus mul nüüd hea
Kuhugi kus pole seda valu
Pole igatsust
Sest sina ei tule sinna niipea veel järele...
Kuhugi kus on palju minusuguseid
Kes taga nutavad sinusuguseid
Olen läinud...
Lihtsalt...
Ära...

veel vähem õelda Sinule,
et Sinu pärast mul und ei ole,
et Sinu pärast on öögi nii pime.

**

See naeratus meeles mul püsib.
Armastan Su silmade

sära.
Neid huuli, kui liikumas vaatan,
kõik muu mul ununeb ära.
Mis iganes räägid, on huvitav,
mis iganes teed, tahan teha.
Kui vajad kord, kellega rääkida,
siis tea, et olen siin,
Sind armastan, kuni lõpeb mu elu.
Ja ka pärast seda veel
Jääb Su naeratusmu silmades särama edasi!

**

kui ma otsin Sinu jälgi,
laseb vihmal valu pesta,
olnust omavahel vesta.

Ilmselt sa ju juba teadki,
kui mu üle vahti peadki,
aga mulle oleks vaja,
sest ei näe sind, nagu vaja.

Meenutades silmad sulen,
nii sul vahel külla tulen.Tead – seal on vaid üksik kivi,
mille peal on SINU nimi.

**

Igal hetkel meeles öö, mil said üheks taevatäheks, ehkki anusin sind, et sa veel ei läheks.. Hetkeks pöörasin pea ja juba olid sa läinud, otsa lõppenud tee, mida liiga vähe käidud.. Ütlemata jäi kõik, sest külm tuul viis su kaasa, kord olematud laused sul nüüd taeva järgi saadan, ütlemata jäi kõik, nüüdsest alles vaid haavad, lausumata jäi see, kelleks tahtsin sinus saada.. Kõigest ühtainust sõna, mul oleks veel vaja kasvõi ühtainsat hetke, sind elavana vajan.. Hoobilt kangestus mu keha, mis hinge varem kattis, enam südames ei kostu mul kordki löögitakti.. Kuigi loodud on päike, sa olid ainus valgus minus.. ning sinuta mul puudub tahe olla elus.. .. su lahkumisest saadik inglid pisaraid valavad, mis miljonite kaupa taevast kuivusesse sajavad

lein, kurbus, igatsus